Meie esimene toode adžika -saamislugu

Kõik, kes on elanud Nõukogude Eestis, mäletavad, et sellel ajal ei olnud meie maitseainete valik just eriti mitmekesine. Sool ja pipar olid põhilised ja leidus ka muid kohalik ürte, kuid ei midagi erilist. Nõukaaja laps nagu ma oli, sain ma väga suure üllatuse osaliseks siis, kui kohtusin oma tulevase elukaaslase ja tema Abhaasiast pärit isaga. Naise isa koduköögis kasutati lihtsalt nii palju põnevaid ning mulle teadmata ürte ja vürtse. Seal köögis sain ma esimest korda tunda tšilli tulisust ning koriandri ja kurkumi erksust. Seal kasutati ka ühte salapärast kastet või ehk võib isegi öelda pastat, mida kutsuti adshikaks ( Adžika ). See oli toodud otse Abhaasiast, Salme külast, ja seda valmistati seal kohapeal käsitööna.
Adžikat kasutati selles peres kogu aeg ning mida rohkem ma seda tarbisin, seda rohkem see mulle meeldima hakkas. Lõpuks tundus adžika minu jaoks lausa sõltuvust tekitavana ning ma olen sellesse siiani armunud. Aastate jooksul olen ma õppinud, et selle lihtsa, kuid maitsva maitseandja kasutusvõimalused on lausa lõputud. Olen läbi aastate lisanud seda suppidele, marineerinud sellega liha ja kala, kasutanud dipi kastmena suupistete kõrval, teinud erinevaid kastmeid ja salateid ning palju muud. Minu jaoks on Adžika lihtsalt võrratu!
Kahjuks toodi seda ehedat adžikat Abhaasiast väga harva ning minu varud Eestis said lõpuks otsa. Otsisin asendust Eesti poodides pakutavast valikust, kuid kahjus ei suuda ükski masstootmisest tulnud magus “Adžika” nimeline moos võistelda Salme küla originaaliga. Enamik poest leitavatest adžikadest on kokku segatud erinevatest köögiviljadest ning nendes puudub minu jaoks õige tulisus, maitse ning aroom.
Häda ajab härja kaevu ning lõpuks hakkasin otsima ja katsetama võimalusi selle päris õige Adžika kohapeal tootmiseks. Olles saanud kaasa Abhaasia sõprade soovitused ning retseptid, hakkasin katsetama erinevate piparde ja komponentidega, et leida see õige, Salme külast pärit Adžika maitse. Peale pikka proovimist ja katsetamist, pettumusi ning õnnestumisi jõudsin lõpuks väga lähedale sellele maitsele, mida otsisin ja sellest saigi minu isiklik versioon Salme küla adžikast.
Alguses valmistasin oma retsepti järgi Adžikat ainult enda tarbeks, kuid kui minu sõbrad ja tuttavad seda maitsta said, siis armusid sellese ka nemad. See andiski mulle tõuke pakkuda Adžika ka Teile, et saaksite kogeda seda mõnusat, maitseküllast naudingut mis mind ennast siiani paelub.
Kord küsis üks naine minult: “Mida sa sinna Adžikasse paned, et see sedasi sõltuvust tekitab?” Vastasin naljatades: “Dopamiini ehk õnnehormooni.”
Kui paned oma südame ja hinge ühe asja valmistamisse, saab tulemus alati tõeliselt maitsev ja hea!